Artikkel 19/06/2008 Maalehest
Ökoturism ei arene iseenesest (1)
Säästlik ökoturism võiks Eestile olla senisest palju suurem tuluallikas.
Hiljuti möödus 15 aastat ajast, mil pandi alus Eesti ökoturismi arengule. Toona, 28. mail 1993, toimus Soomaal rahvusvaheline maaelu arengu koostööseminar, millest sai alguse idee hakata Eestis juurutama ökoturismi põhimõtteid.
Ökoturismiks nimetatakse hoolivat reisimist looduses, nii et see toetab kohalikku loodust ja kohalikke elanikke.
Turist Eesti maad ei tunne
Aastad on läinud, kuid Eestit tuntakse eelkõige ikka linnalike atraktsioonide järgi. Välisturistide maapiirkondadesse jõudmine on küllaltki juhuslik. Ent ometi on Eesti rabad, sood ja metsad sellised looduskooslused, mis Kesk-Euroopas on ammugi haruldaseks muutunud.
Tundub, et eestlased ise on oma rikkuse osas pimedusega löödud ja väärtustavad metsa vaid puidu kokkuostu hinna järgi ning soovivad unikaalsed maapiirkonnad kiiresti kipsmajadega katta. Tavalise keskeurooplase eluratas tiirleb suurlinnade industriaalses rütmis ja seetõttu hindab ta väga võimalust sellest rütmist kas või korrakski välja astuda - hingata põlismetsade rahustavat õhku, süüa killukese käsitsi tehtud võid või rüübata sõõmu koduõlut.
Me ise oleme nendega võrreldes justkui vürstid, kes pidulauas ei oska enam hinnata musta kalamarja maitset, sest meile on "kalamari" liiga tavaliseks saanud. Nähtavasti see ongi põhjus, miks ökoturism pole 15 aasta jooksul hoogu sisse saanud - me ise ei taju seda väärtust enda ümber. Me ei mõista, kui palju rikkamad me oleme keskeurooplastest, kes metsa või rappa pääsemiseks peavad maha sõitma tuhandeid kilomeetreid.
Säästlik ökoturism võiks olla Eestile palju suurem tuluallikas. Linnades pakutav on üle maailma võrdlemisi sarnane. Pubid, klubid, hotellid Tallinnas või Londonis ei erine üksteisest kuigivõrd. Kui vaadata viimaste aastate välisturistide arvu, siis on see kahanenud. Need, kes tahtsid meie linnasid näha, on need juba ära näinud. Kui me aga maapiirkondades turistidele uusi vaatamisväärsusi ei paku, siis on üsna loogiline, et turistide vood siia ilmaotsa kuivavad kokku.
Mai lõpus kogunes Soomaale Kuusekäära püstkotta hulk Eesti ökoturismi arengu pärast südant valutavaid inimesi. Eesmärk oli kaardistada ökoturismi arengut pärssivad probleemid. Kaasatud olid nii Eesti Ökoturismi Ühenduse inimesed kui ka Erakonna Eestimaa Rohelised Riigikogu saadikud.
Leiti, et liigne bürokraatia ning kohmakas, kohalikke elanikke mittearvestav seadusandlus kahjustab nii loodust kui inimesi. Põhiliselt tõstatati kahte tüüpi teemasid - ühed käsitlesid maaelu ja ökoturismi majandusviisina, teised keskendusid kogukondliku elu toetamisele.Kõige enam toetust leidis Maalamba Ühingu esinaise Gilleke Kopamehe poolt teema "Kohalik toormaterjal". Kohaliku toorme kasutamise toetamine toetab ka kohalikku kogukonda ja maaelu tervikuna.
Kohalik tooraine au sisse
Kahjuks pole kohalik turism seotud kohaliku tooraine kasutamisega. Näiteks Eestis müüdavad maavillased rahvuslike mustritega kampsunid on sageli hoopis Rootsist pärit lõngast, aga võiks ju olla kohalikust!
Siit järgmine probleem - väiketootjatele tuleks luua eelis, et nad suudaksid konkureerida suurte rahvusvaheliste ettevõtetega ja seda muidugi mitte ainult villatööstuses. Samuti oleks vaja luua nõustamissüsteem, mille kaudu saaks alustav ettevõte nõu ja toetust alati, kui ta seda vajab.
Paljud, kes tahaksid alustada oma tootmisega, ei oma sageli majanduslikku haridust ning seetõttu "suur ja kole" bürokraatiamasin võib pärssida julget pealehakkamist. Vaja oleks ka töötada välja ühtne reklaami- ja turustussüsteem kohalikele toodetele ning siduda see konkreetsemalt turismi edendamisega.
Suurt toetust leidis ka roheliste saadiku Aleksei Lotmani algatatud intrigeeriv teema "Kuidas riik ökoturismi vähem segaks?". Peamiseks mõtteks selles arutelus oli kohalike elanike eelistamine kaitsealadel ja mujalgi, et tagada nende võrdne kohtlemine.
Tõdeti ka, et pole olemas selget juriidilist määratlust mõistetel "talu" ja "kogukond". Kui talus soovitakse toota ja turustada juustu, siis väiketootjale on see väga keerukas. Teda piiravad kõikvõimalikud normid ja seadused.
Nii maaelu kui ökoturismi arengu keskseks teemaks on inimestevaheline läbikäimine ning koostöö ja sedakaudu kogukondliku olemise tugevdamine. Kuigi turism on üks Eesti majanduse alustalasid - hinnanguliselt moodustab see sisemajanduse kogutoodangust kuni kaheksandiku -, jagub tähelepanu sellele valdkonnale mõõdutundetult vähe.
Mikk Sarv, maaelu edendaja, Riigikogu roheliste fraktsiooni nõunik |
